Esimene mõte, mis mind valdas lennukist maha astudes, oli kuumus +27 kraadi kell 10.10 kohaliku aja järgi. Järelikult läheb päeval veel kuumemaks. Ja nii oligi. Kõikidel Itaalias viibitud päevadel oli kuumus +32+36 kraadi ning alles õhtul oli võimalik hingata, kui temperatuur langes +26 kraadini. Esimene mulje Itaaliast. Sõites lennujaamast Rooma poole ehmatasin ära, et olen saabunud Aafrikasse. Kõikjal oli kuumus rohu kõrvetanud, autostrada (kiirtee) kõrval õitsesid magnooliad ja veel põõsad, mille nime ma ei tea. Ja männid, täpselt nagu savannis, kõrged, ladvas ainult oksad. Otsisin küpresse, aga need on Kesk-Itaalias ainult surnuaedadesse viiva tee ääres ja loomulikult Toskaanas. Esimestel minutitel sain ka ehmatuse osaliseks. Kiirteel sõites tekkis tunne, et kõikidel on omad reeglid ehk siis reeglitus. Kuid mõne aja pärast harjud sa sellega ära ja tunned vajadust 140 km/h kiiruse järele. Samas oma reeglituses arvestatakse jalakäijatega. Kui satud teed ületama vales kohas, siis jäävad autod seisma, et sind rumalukest üle tee lubada. Vahest saad ka itaaliakeelse sõimu osaliseks, seda küll siis, kui oled tekitanud liiklusohtliku olukorra. Nii palju siis liiklusest.
Aga kõige üllatavam asi oli vesi ja Itaalia. Sõime ühes hubases restoranis. Mõne aja pärast oli vajadus käia tualetis. Kui restoran ise oli kaasaegne, siis tualett aastast- nii ütleme 1955. Seal oli käte pesemiseks ühine ruum naistele ja meestele. Näen, et üks inglise keelt kõnelev noormees üritab meeleheitlikult kraanist vett kätte saada. Proovin ka kraani avada, kuid asjatult. Selle aja jooksul tuli sinna veel üks daam, kes vaatab meid ning muigab. Räägime omavahel, et ju siis polegi vett. Noormees otsustas seepeale lahkuda. Kuid naised on ikka järjekindlad. Proovime igasuguseid võtteid: lehvitame kraani all, katsume toru ja nuppu keerata. Kuid vett pole. Lõpuks jäi kraan ka mulle pihku. Mõtlen endamisi, et võõral maal ja siis kohe lõhkuma. Sel hetkel saabub noormees restorani koristajaga tagasi. Tema nii rahulikult osutab käega põrandale. Meie vaatame, kuid ei saa millestki aru. Siis vajutab ta jalaga pedaalile ja VESI voolab. Sel hetkel purskusin naerma, endal häbi, kraan ka peos. Maalt ja hobusega suurlinnas, Roomas, kus sajandite vältel on jooksnud vesi ja nüüd korraga ei saa aru, kuidas see toimib. Edaspidi olin tualettides ettevaatlikum. Vaatan tualettides esmalt, kuidas veesüsteem käib.
Aga kõige üllatavam asi oli vesi ja Itaalia. Sõime ühes hubases restoranis. Mõne aja pärast oli vajadus käia tualetis. Kui restoran ise oli kaasaegne, siis tualett aastast- nii ütleme 1955. Seal oli käte pesemiseks ühine ruum naistele ja meestele. Näen, et üks inglise keelt kõnelev noormees üritab meeleheitlikult kraanist vett kätte saada. Proovin ka kraani avada, kuid asjatult. Selle aja jooksul tuli sinna veel üks daam, kes vaatab meid ning muigab. Räägime omavahel, et ju siis polegi vett. Noormees otsustas seepeale lahkuda. Kuid naised on ikka järjekindlad. Proovime igasuguseid võtteid: lehvitame kraani all, katsume toru ja nuppu keerata. Kuid vett pole. Lõpuks jäi kraan ka mulle pihku. Mõtlen endamisi, et võõral maal ja siis kohe lõhkuma. Sel hetkel saabub noormees restorani koristajaga tagasi. Tema nii rahulikult osutab käega põrandale. Meie vaatame, kuid ei saa millestki aru. Siis vajutab ta jalaga pedaalile ja VESI voolab. Sel hetkel purskusin naerma, endal häbi, kraan ka peos. Maalt ja hobusega suurlinnas, Roomas, kus sajandite vältel on jooksnud vesi ja nüüd korraga ei saa aru, kuidas see toimib. Edaspidi olin tualettides ettevaatlikum. Vaatan tualettides esmalt, kuidas veesüsteem käib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar