Rahvastesõpruse party

Pidu.

Lõunamaade inimesed oskavad pidutseda lõbusalt, rahvalikku kultuuri säilitades.

Ma tundsin end seal peol vabalt, kuulmata kellegi kommentaari, et vaata, mis ta teeb.

Bulgaarlased siis.

Nende muusika on sarnane lõunamaa helikeelega. Palju on ka vene 80- ndate aastate pop- i. Rahvusliku helide saatel tormatakse tantsuplatsile, võetakse kätest kinni, tõstetakse need õlakõrgusele küünarnukist kõverdades. Jalad teevad ainult üht ja sama liigutust. Heidad pilgu peale ja võid 2 minuti pärast minna tantsima. Kui nemad peaksid tantsupidu korraldama, siis seal oleksid vist kõik karjas koos. Vaadata pole seal miskit. Ja need laulud või muusika ei näigi lõppevat.

Türklased (ainult üks tantsiv mees :D).
Poolakad.

Nemad on oma valge rätika veidi temeramentsemad ja liigutuste poolest vaadatavad.

Poola kooli direktor tantsis minuga mingit poola rahvatantsu. Täiesti lihtne, kuid palju keerulisem bulgaarlaste omale. Ikka Kesk- Euroopa, mis siis, et idapoolne riik.

Islandlased

Üllatavalt temperamentsed. Avatud. Läksid ja tegid kõike kaasa.

Eestlased

Näitasin lastele alguse ette ja pärast julgesid nad ka tulla tantsupõrandale.

Esimene õhtu.

Me õppisime seal teineteist tundma. Vaatasime, kes mida teeb, millest räägib, kuidas end tunneb. Ja kuna türgi inglise keele õpetaja jõi rakijat (ei jäänud purju!!!!), suitsetas nagu korsten ja tantsis nagu tantsulõvi, siis pani ta peo kohe alguses käima. Ja siis vaikselt vaikselt läksid kõik teised ka tantsupõrandale. Seal õhtul tantsiti türgi rahvustantse vene pop-i järgi. Üritan videot siia üles laadida. Siis ma olin veel tagasihoidlikult korralik.

Teine õhtu.

Sel õhtul mängiti muusikaks juba Bulgaaria viise. Ma ei mõelnud enam pikalt. Tormasin tantsupõrandale tantsima. Järsku vaatan, et kohalikud Bulgaaria mehed piidlevad mind. Näitasin käega, et tuleksid tantsima. 2 meest tõusidki ja me saime õõtsuda paar tantsusammu, kui poolakas mul kätest krabas ja paaristantsu vihtuma hakkas. Bulgaallased kobisid oma lauda tagasi- näod pikad. Poolakaga kepsutasime tema rahvatantse pop- i saatel ühest saali otsaast teise. Kui ta ära väsis, jätkasin mina oma tantsukest. Aga eelviimasel õhtul :D tantsisime poolakaga klassikalise muusika saatel, kaasaegsesse rütmikeelde- näiteks Elisele. Esimene kord on ikka esimene kord.
Mind tundvad inimesed teavad, et tantsupõrandalt mind ära saada on lootusetu ettevõtmine. Türklane, paar bulgaarlast ja mina vihtusime tantsu. Järsku kuulen sellist mõnusat Idamaade meloodiat. Muusika lihtsalt kutsus kõhutantsu tantsima. Ja mõne aja pärast türklane räägib mulle, et sul on hea kehakeel. Laulja tuli meie juurde tantsima ja laulma: vahepeal hõiskas Turcia, Estonia. Ja korraga tunnen, et mu selja taga on veel keegi. Bulgaarlane. Ulatab mulle roosi ja näitab, et ma teeksid keha väristamist. Ma raputan pead ja ütlen, et NO, NO. Temal silmad põlevad ja näitab mulle uuesti, et ma keha väristaksin. Raputan uuesti pead. Järgmisel päeval alles sain aru, et pearaputus tähendab DA ja noogutus tähendab NE . Põhjamaa mõtlemine, blondiin ja pikad juhtmed. Õnneks lõunamaa mehed ei pane käsi külge! Arusaamatu, aga nii oli. Ainult silmad kilasid. Pärast tantsisime ja rääkisime veidi temaga. Küsis, et kauaks ma jään. Ütlesin, et 2 päeva veel, tegelikult 3. No ja kõik need õhtud, mis ma ütlesin seal viibivat, oli ta kamraadidega platsis. :D

Viimane õhtu.

Eelmisel päeval islandlased läksid minema. Türklased hakkasid meiega rohkem suhtlema. Rääkisime nendega kõigest. Üks veel luges türgikeelse poeemi armastusest oma kodumaa vastu. Kus? Meid viidi kohalikku Bjala raamatukokku- kultuurimajja. Seal läks ta lavale ja hakkas türgi keeles miskit lugema. Ülejäänud 2 türklast elasid talle kaasa. Pärast tõlkisid nad selle ümber. Kas Põhjamaa inimene oleks läinud lavale poeemi lugema? Vean kihla, et ei.
Õhtu ei läinud esialgu käima, sest oli lahkumise päev. Selline kurbus tekkis. Poolakad sõitsid kell 22 minema. Mõtlesime, et läheme kohvrit pakkima ja magama. Aga Ramasan vedas mind tantsupõrandale. Sel õhtul olid seal kohaliku tehnikumi noored, kes pidasid sünnipäeva. Üldiselt oli kogu trahter rahvast täis. Tantsisime, vestlesime aina rohkem elust, olust, rahast, uuest kohtumisest. Peo lõpu poole kutsus Türgi kooli direktor, kelle seisus ei luba tantsida,  mind siiski tantsupõrandale. Kõigil jäid suud lahti. Ma küsisin talt igaks juhuks üle, et kas tantsima? Piinlik ka, kui miskit valesti läheb. Tegime ühe  tantsu. Pärast ta ütles, et olen selle rahvasumma seas number üks tantsija. Seepeale, et ma seal "laineid lõin" , panid meie tüdrukud mulle nimeks TIIGRIKE, laulja ja türklased muudkui plaksutasid ja näitasid mulle käega, et ma ikka läheksin tantsima. Ka bulgaarlased huvitusid minu tantsuoskusest. Ma ütlesin, et Eestis oskavad kõik tantsida ning peale selle õpetan ma linedance- i. Loomulikult nad ei teadnud, mis see on. Seletasin, et sarnane kauboitantsule. Bulgaarlased pärisid selle peal, kas mul peret ei ole? Vastasin, et poeg, kes lõpetab kooli. No siis pidi olema arusaadav, et mul on aega iseenda jaoks. Paariks õhtuks staariks. :D