Perekond

No jòudsime siis peale Spoleto  kùlastamist kallikese vanemate koju. Eelmine kord Itaalias olles me sòitsime sealt mòòda, nàitas mulle ainult maja. Nùùd ùtles, et oled viimane naine, kelle ta vanemate juurde viib.  Kòik, kes Eestis elavad, teavad, kuidas nàeb vàlja ùks kodu. Esmalt sain ma ehmatuse osaliseks. Kòik on lihtsalt harjumatu. Làksime  sisse - loomulikult ei vaadanud ma maha, vaid ikka ringi. Ja kui ma enda ees treppi nàgin, siis sellel ka komistasin. Vàlisukse avades avaneb enda ees jàrsk kivist trepp teisele korrusele- vaesed lapsed ja vanurid. Mul vedas- ainult komistasin. Ja kohe trepimademelt làheb paremale mòneastmeline trepp alla kòòki. Olen saanud aru, et elu keerleb kòògis. Loomulikult kohe sòòma. Aga ennem andsin laudlina ùle, mis sobis elutuppa lauale. Lasagne oli vapustavalt hea. Jàrgmine roog oli minu lemmik frikadellid ja oliivid koos - ei màleta nime. Ja siis pakuti  ùhest taimest tehtud rooga. Lòhn oli ebameeldiv ja esimene suutàis kàis mul suus ringi, ònneks keegi ei màrganud (vòi siis ei tehtud vàlja). Kallike pàris minu arvamust. ùtlesin ausalt, et ei meeldi, pole harjunud sòòma sellist toitu. Ema ùtles, et àrgu ma sòògu, muidu hakkab veel halb. Lòpetuseks magustoit- pasha kook (meie keeks).
Oi, kui raske oli ema kònest aru saada- ma ei saanud tegelikult tuhkagi aru. Sònad olid tuttavada, aga lausest aru ei saanud- dialekt ja kiire kòneviis. Kallike kordas  lihtsas itaalia keeles mulle arusaamatud asjad ùle.

òe kodus tundsin end vàga hàsti. Seal sain juba suhelda, sest minuga rààgiti aeglaselt. Tegime koos pitsat. Doretta ùtles, et jàrgmine kord teen pitsat juba mina. Rààkisime Itaalia ja Eesti erinevustest. Dorettat ùllatas, et me vòtame kodudes vàlisjalanòud àra. Ta kùsis, kas ka siis kui kùlla làheme. Ta ùtles, et neil pole siin mustust. No ma ei tea- minna magamistuppa vàlisjalanòudes. Mul kodus voodi ees lumivalge vaip- ja siis vàlisjalanòudes sinna?  Samas tàitsa mugav tulla kùlla, kui ei pea vàlisjalanòusid àra vòtma.