Lõpukell

Tänane päev on minu jaoks liialt sentimentaalne. Juba hommikust saati kippus pisar silma, lõpukellal pidasin ilusasti vastu, pärast vaatasime 1. klassi jõulupeo videod. Justkui täna oli see. Koju sõites nutsin.  Ega praegultki parem pole. Kolleegid küsisid, kuidas ma end täna tunnen- halvasti. Ka Erik tuli mu juurde ja ütles, et ka tal on mingi sentimentaalsuse tunne sees. Aastad mööduvad halastamatu kiirusega. Täna ma tööd teha ei suutnud, lihtsalt veeresin mööda maja ringi, rääkisin kolleegidega, et mitte üksi olla. Lapsed läksid Tomase juurde lõpukella tähistama. Õnneks on seal klassis ainult 4 poissi ja ülejäänud tüdrukud. Ehk ülemäära liigset joomist ei tule- kuigi, ei me ette tea.